Alatskivi loss.

Alatskivi loss - muinasjutuline loss Eesti idapiiril.

1885 aastast on Alatskivi südames kõigi pilke püüdnud lumevalge loss oma tornikestega. Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik parun Arved Georg von Nolcken ise. Aegade jooksul on mõisahoonel olnud erinevaid funktsioone, kuid alates 2011. aastast on loss taas kogu oma hiigluses avatud kõigile külalistele.

Lossis ootavad teid:
- Külastuskeskus. Tutvumine lossi kui ühe perekonna elamuga, lisaks ülevaade mõisa ajaloost, restaureerimisest.
- Tubina muuseum. Lossi auväärseks külaliseks on siitkandist pärit Eesti helilooja Eduard Tubin.
- Alatskivi lossi restoran. Maitseelamused saksa, eesti ja šoti köögist.
- Alatskivi lossi sviidid. Eriline ööbimisvõimalus kaheksale külalisele.

Alatskivi mõisasüdamiku hooned. Kasutusotstarve mõisa ajal ja tänapäeval.
1. Alatskivi mõisa peahoone. Külastuskeskus, Eduard Tubina muuseum, restoran.
2. Mõisa sõiduhobuste tallid ja tõllakuurid. Tulevikus hotellikompleks.
3. Mõisa juustukelder. Tulevikus hoone turismi toetavateks tegevusteks.
4. Jääkelder. Tulevikus "Nahkhiirte hotell" ehk nahkhiirte talvitumiskoht.




17. septembril 1944 vabastas Alatskivi 300 laskurpolk.






Parkide struktuurist ja liigirikkusest tulenev värvide ja vormide vaheldus pakub meile naudingut, emotsioone, võimalusi õppimiseks ja uurimiseks.
Vanades parkides leidub väärikaid laiavõralisi õõnsate tüvedega põlispuid, tihedaid varjulisi puude- ja põõsagruppe, milles on nii surevaid puid, kui ka lamapuitu, päikesele avatud pargilagendikke, vooluveekogusid ja väikeseid veesilmasid, vanu hooneid ja varesid, mistõttu pargid pakuvad erinevaid elupaiku paljudele liikidele.
Bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse alalhoidmiseks on vajalikud kõik eelnimetatud pargikomponendid. Tavaliselt raiutakse puud maha enne, kui nad jõuavad oma loodusliku eluea lõpuni. Seetõttu leidub ülivanu puid metsades väga vähe ning osa vanade puudega seotud vajavaid ohustatud liike on leidnud endale elupaiga vanades parkides.
Elustikupuud on üksikult kasvanud suured jämedatüvelised paksukorbalised õõnsuste ja tüvelõhedega täies elujõus, enamasti laialehelised puud - tamm, pärn, saar, vaher, jalakas, künnapuu ja sanglepp, kuid ka haab. Elustikupuud võivad olla ka jalalkuivanud seisvad või maha langenud puud ja tüükad ning erinevas lagunemisastmes kõdudev lamapuit.
Ekustikupuud pakuvad "kodu" suurele hulgale haruldastele puukoorel kasvavatele samblikele, sammaldele ja seentele, puidus pesitsevatele ja puidust toituvatele putukatele ning suluspesitejatele lindudele. Õõnsusi vajavad linnud on hakid, tihased, kuldnokad. puukoristajad, lepalinnud, must-kärbsenäpid, rähnid, väänkaelad, kakud ja mitmed teised. Ka nahkhiired vajavad õõnsusi ja korba- pragusid.
Tihedad põõsad ja hekid on paljudele laululindudele, siilidele, hiirtele ning teistele väikeloomadele heaks toitumis- ja pesapaigaks. Maapinnale pesa ehitav ööbik eelistab laulda toomingapõõsastikes. Põõsaaluses sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas veedab talveune kerratõmbunud siil.
Mõisaparkide esindusväljakud on seotud peahoonega ja neid niidetakse reeglina sagedasti, mistõttu nad on liigivaesed. Pargi kaugemates osades asuvad looduslikku niitu meenutavad avatud alad - pargiaasad -, mille liigirikas ja värvikirevalt õitsev ning vähest hooldust vajav lillemuruon lummav. See on elupaigaks liblikatele, kimalastele, sirelastele ja teistele putukatele, kes omakorda on toiduks konnadele, sisalikele, lindudele ja nahkhiirtele. Kõrges rohus pesitsevad ka lehelinnud. Pargiaasadel kasvad tavaliste taimede seas ohustatud ja kaitsealuseid taimeliike - käpalisi.
Vanad mõisad ehitati enamasti looduslike veekogude kallastele. Kõrge kaldataimestik ja üksikud suured kaldapuud tagavad elupaiga ning toidulaua lindudele, nahkhiirtele, kahepaiksetele, kaladele, kiilidele ja paljudele teistele veega seotud liikidele.
Päikeseloojangu paiku väljuvad päevastest peidupaikadest siilid, konnad ja arvutu hulk putukaid, kakandeid, tigusid, sadajalgesid, tuhatjalgesid ja teisi ööelanikke.
Õhtuhämaruses lendavad "jahile" kodukakud, kelle põhitoiduks on pargirohus toimetavad pisiimetajad - kaelushiired, leethiired ja karihiired. Kodukakud on umbes varesesuurused pruunikashalli sulestikuga öise eluviisiga lunnid, kes Eestis on suhteliselt vähearvukad. Vanade parkide õõnsad puud pakuvad neile häid pesapaiku. Suurim ohutegur kodukakkudele on nende häirimine haudumisajal, mil linnud võivad oma pesa hüljata isegi pärast ühtainsat ettevaatamatu inimese pesauudistamist.
Pikilõhedega vanad õõnsad pargipuud ja mahajäetud hooned sobivad päevaseks varjepaigaks ja poegimiskohaks ning talvitumiseks paljudele nahkhiireliikidele. Nahkhiired talvituvad keldrites ja koobastes, kus õhutemperatuur ei lange all -2 C. Põhilised ohud nahkhiirtele on nende häirimine varjepaikades ja sobilike elupaikade hävitamine.
Soojadel õhtudel on õhk töis sääski, ööliblikaid, ehmestiivalisi ja ka mardikaid. Tund pärast päikese loojangut väljuvad puuõõnsustest nahkhiired, kellele putukaterohked kohad, eriti metsaservad, pargiaasad ja veekogud, on headeks toitumispaikadeks. Lennukoht, -kõrgus ja -viis on abiks tavalisemate nahkhiireliikide määramisel.
Eestis kõige arvukamad ja laialt levinumad on põhja-nahkhiired. Nad püüavad sääski ja liblikaid puuvõrade läheduses lagendike ja veekogude kohal, majade ümbruses 5-10 m kõrgusel. Nende lend on kiire ja järskude laskumistega. Elavad Eestis aastaringselt.
Suurkõrvad toituvad puude vahel või puuvõrades, tihti üles-alla lennates või paigalendu tehes. Nad on ainukesed nahkhiired, kes püüavad nii lendavaid kui ka paigalistuvaid putukaid. Suurkõrvad elavad Eestis aastaringselt.
Veelendlased jahivad saaki kaldapuude all ja vaba veepinna kohal tiirutades, seetõttu asuvad nende päevased varjepaigad suvel jõgede, järvede ja tiikide läheduses. Elavad Eestis aastaringselt.
Pargi-nahkhiired lendavad puuvõrade kesk- ja ülaosas, tihti ka veekogude ääres või veepeegli kohal. Nad on rändliik, kes Eestisse saabuvad mai algul ja lahkuvad augustis-septembris.
Suurvidevlased vahetavad öö jooksul toitumispaiku: nad püüavad ööliblikaid ja mardikaid kürgel puuvõrade või veekogude kohal lennates. Teistest nahkhiirtest eristab neid suhteliselt sirge lend. Ta on suurim käsitiivaline, tiibade siruulatusefa 30-40 cm. Soojadel kevadetel võivad nad meile saabuda juba aprillis ja lahkuvad augustis-septembris.
Eestis on seni teada 11 liiki nahkhiiri. Tänapäeval on nahkhiired seaduse kaitse all kogu Euroopas.


Mõiste “park” on tulnud Eesti keelde ladinakeelsest sõnast parricus, mis tähendab tarastatud ala. Pargid - aiakunsti reeglite kohaselt korrastatud ja kujundatud alad ülikute losside ümber - olid olemas juba Pärsias, Babüloonias ja Vanas Roomas. Eesti pargipärand on väga rikkalik. Suurima osa parkidest moodustavad vanad mõisapargid. Kuid võrreldes oma suurte eeskujudega Euroopa maades, on need olnud lihtsad ja ka tagasihoidlikud, ilma silmatorkavate kaunistusteta. Suurima osa Eesti parkidest moodustavad väikepargid (1-5 ha), suuri maastikuparke (üle 10 ha) on ainult 5.

Alatskivi mõis

Alatskivi mõisa kohta on esimesed teated 1601. aastast. Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis selle 1628. aastal oma sekretärile Johan Adler Salviusele, kelle käest mõis 1642. aastal Cronmannidele läks. 1753. aastal ostsid mõisa Stackelbergid, neilt pärandus see 1870. aastal Nolckenitele ja oli nende omanduses kuni riigile võõrandamiseni. Varasem mõisasüda asus Tartu – Mustvee maantee ääres. 1880–85. aastatel ehitati Arved von Nolckeni kavandite järgi uus historitsistlik peahoone, mille jaoks ta sai inspiratsiooni Šotimaa reisilt, kus käis 1875. aastal enne mõisasüdame ümberkujundamise alustamist. Balmoralis vaimustus ta kuninganna Victoria jaoks ehitatud uuest suvelossist. Tagasijõudnud juhtis ta ise ehitustöid ning nii kerkis Alatskivi ürgoru nõlvale paisjärve kõrgele kaldale Balmorali kuningliku residentsi kujunduselementidega loss. See on tugevalt liigendatud fassaadiga kiltkivist katusega ja mitmete tornikestega suur ebasümmeetrilise põhiplaaniga kivist hoone, mis on osalt ühe-, osalt kahekorruseline. Lossi esifassaadi ilmestab palkon. Peahoone juurde kuulus mitmes erinevas rühmas ilusaid maakivist majandushooneid.
Võõrandamisjärgselt võeti mõis Põllutööministeeriumi hoolekande alla ning peahoones on tegutsenud erinevaid asutusi nagu kool, piirivalvekordon, masina-traktorijaam ja majandikeskus; praegu tegutseb lossis sihtasutus Alatskivi Loss, mille põhieesmärk on mõisakompleksi taastamine. Säilinud on ka vanem peahoone, mis ümberehitatuna on kasutusel vallamaja ja huvikeskusena. Loss on Alatskivi valla omandis. Mõisa härrastemaja on kahtlemata esinduslikeim mõisahoone tänasel Tartumaal. Loss koos säilinud kõrvalhoonete ja pargiga moodustab silmapaistva terviku. Lossi tornidest ning terrassidelt avaneb kaunis vaade juba mõisaajal ülespaisutatud järvedele, kirikule ning ümbruskonna maastikule.

Mõisa park

Algne regulaarne terrassidega park rajati 18. sajandi teisel poolel von Stackelbergi perekonna poolt. 19. sajandi viimasel veerandil laiendas parun Nolcken parki, muutes selle suurejooneliseks maastikupargiks. Alatskivi mõisa park on suurim (130 ha) park Tartumaal. Parki, mis on Alatskivi maastikukaitseala üks osa, läbib tähistatud matkarada.
Lossi esiväljakule viib põliste pärnade allee – Paruni tee – mis algab pärnapuuderingiga Tartu – Mustvee maantee äärest. Peahooneesist pargiosa piirab madal uhke väravahoonega kivimüür. Väljaspool kivimüüri ümbritseb Alatskivi lossi vaba kujundusega maastikupark. Vanadelt arhiivifotodelt on näha, et lossi taga ja külgedel paiknesid väikesed üksteisest regulaarsel kaugusel asuvad parterid, mis hävisid, kui lossis asus masina-traktorijaam.
Domineerivateks puudeks on olnud pärnad, saared, tammed, vahtrad. Peahoone terrassilt avanevad vaated Alatskivi järvedele ja Hirveaiale. Varemalt on pargis olnud paviljone ja skulptuure. Pargi kaugeimas osas – Kõdesi metsas – asus suurel rändrahnul Apollo Belvedere kuju, mis nüüd ehib Kadrioru parki. Rändrahn on looduskaitse all üksikobjektina, Kalevipoja viskekivi nime all.
Pargist algab ka sanglepa-tammeallee, mis piki järvekallast viib Kalevipoja sängini. Olulised pargiarhitektuurielemendid on puuderingid: suurim, kaherealise istutustusega pärnadering on nn paruni ratsutamistee lõpus; kaks väiksemat algselt pügatud pärnadest kujundatud ringi on endise kasvuhoone kõrval väljal; osaliselt säilinud ring on vahetult peahoone kõrval tagaväljakul ning osaliselt on säilinud pärnaring vana peahoone (nüüd vallamaja) esiväljakul.
Suure avatud esiväljaku servas asus kaks punastest tellistest väravatorni, millest on säilinud peahoone vastasasuv praegune sissesõiduvärav. Väike tagaväljak oli kujundatud avatuna ning siit laskusid järve suunas terrassid. Terrassidel kasvavad pargi vanimad pärnad.
16. sajandi lõpust on kirjeldus, et Alatskivi jõel olla asunud kolm veskit. Endisaegsed veskikohad on veel praegugi looduses märgatavad. Hilisemal ajal jaotati Alatskivi jõele tekkinud paisjärv tammiga kaheks – Ülemiseks ehk Lossijärveks ning Alumiseks ehk Veskijärveks.
Pargis asuvad kunagised muinaslinnused: Alatskivi Linnamägi ja Kalevipoja säng ning veerikas Punane allikas. Lossi idaküljele rajati tornidest jälgitav Hirveaed, kus nüüd asub jaanituleplats ja lauluväljak.

Vanad pargid on oskuslikult loodusesse sobitatud ning hoolimata oma praegusest seisukorrast on nad olulised maastiku ilmestajad. Seetõttu on Alatskivi mõisa park võetud looduskaitse alla juba 1929. aastal.

Kaitsekord

Alatskivi mõisa park ja osad mõisahooned on ka muinsuskaitse all.
Pargi kaitse-eesmärk on ajalooliselt kujunenud planeeringu, dendroloogiliselt, kultuurilooliselt, ökoloogiliselt, esteetiliselt ja puhkemajanduslikult väärtusliku puistu ning pargi- ja aiakunsti hinnaliste kujunduselementide säilitamine koos edasise kasutamise ja arendamise suunamisega.
Pargi maa- ja veeala on piiranguvöönd, mille välispiir on määratud vastava õigusaktiga. Pargi valitseja on Keskkonnaamet, kelle poole võib pöörduda parki puudutavates küsimustes.
Park on avalikuks kasutamiseks ning pargi erateedel ja radadel on liikumine lubatud päikesetõusust päikeseloojanguni. Õuemaal viibimine on lubatud valdaja loal.

Mõnusat matkamist ja põnevaid looduselamusi vanas pargis!

Alatskivi mõisa hooned ja objektid
1. Loss
2. Väravahoone
3. Läänevärav
4. Sõiduhobuste tall
5. Tõllakuur
6. Tõllakuur
7. Varssade tall
8. Moonakate maja
9. Juustukelder
10. Jääkelder
11. Teenijatemaja
12. Pesuköök
13. Loomalaudad
14. Heinaküün
15. Aedniku maja
16. Triiphoone
17. Peedikelder
18. Tööristakuur
19. Sepikoda
20. Saun
21. Tööhobuste tall
22.;23. Vankrikuurid
24. Tallimeeste elamu
25. Ait ja kuivati (Praegu Alatskivi looduskeskus)
26. Mõisateenijate elamu
27. Vana härrastemaja (Praegu Alatskivi vallamaja)
28. Hobusetall (Praegu Kauplus ja kohvik)
29. Heinaküün
30. Vesiveski
31. Veski talu
32. Kirikumõisa saun
33. Moonakate elamud
34. Moonakate elamud
35. Kirik
36. Lambalaut ja lambatalitaja elamu
37. Heinaküün
38. Lubja- ja sõeahi
39. Rehi
40. Viinaköök ja nuumhärgade laut












prog.pro@gmail.com